top of page

1919. aastal asutatud Eesti Sulg- ja Väikeloomakasvatuse Edendamise selts nimetati kümme aastat hiljem ümber Eesti Linnukasvatajate Seltsiks. Vabariigi algusaastatel oli seltsil tööd küllaga - linnukasvatajatele korraldati kursusi ja konkursse, anti välja eriajakirja, konsulentide kaudu anti õpetust lindlate ehitamiseks, tõumaterjali soetamiseks ja söötmise korraldamiseks. Seltsi algatusel toodi meie linnutõugue parandamiseks Rootsist, Saksamaalt ja mujalt tõukanu: valgeid leghorne, põldpüüvärvilisi itaalia kanu, plimutrokke, samuti pekingi parte, tuluusi hanesid ning pronks- ja valgeid kalkuneid.  Aretustöö tõhustamiseks rajati tõulindude sugulavasid ja seati sisse tõuraamatud. Kanakasvatuse edendamisele andis tublisti hoogu juurde munade eksport, millega tehti algust juba 1921. aastal. Kodulindude kasvatamine muutus väga populaarseks, kuigi ekstensiivse pidamise tingimustes oli nende jõudlus suhteliselt madal - 1940. aastal saadi kanadelt keskmiselt 109 muna.

Eesti Linnukasvatajate Selts taasloodi 1989. aastal. Linnukasvatajate Seltsi kuulub lisaks suurtootjatele ka palju väike- ja hobilinnukasvatajaid. Traditsiooniliselt on meie liikmete hulgas kõige rohkem munakasvatajaid, aga järjest populaarsemaks on muutunud ka partide, hanede, muskuspartide, kalkunite, pärlkanade, faasanite ja teiste, vähem levinud linnuliikide nagu nurmkanade, nurmvuttide, kivikanade ning erinevate tuvitõugude pidamine. Eesti vutt, meie ainuke kodumaine põllumajanduslinnu tõug, on leidnud kasvatajate suure poolehoiu, sest vutimunade ja -liha nõudlus on suur. Eesti Linnuasvatajate seltsi missioon ja tegevuse eesmärgis on samad, mis sajanditagusel ajal - propageerida linnukasvatust, olla linnukasvatajatele nõu ja jõuga abiks, korraldada kursusi ja õppepäevi.

bottom of page